Esimene hommik
Jõudsime kohale, aknad alla keeratud ja kotid ikka veel teest tulvil. Hommikusöögiks oli päev juba oma rütmi leidnud: vaikne köök, paljad jalad soojadel plaatidel ja meri, mis ilmus iga nurga tagant.
Polnud midagi korraldada. See oligi mõte. Lasime tundidel omas tempos avaneda.
“Parimad päevad olid need, mida me ei püüdnud nende kestel meelde jätta.”
Märkus köögilaualt
Õhtuti kõndisime, kuni valgus pehmeks muutus. Keegi leidis alati pagariäri, keegi teine läks pikka teed pidi koju ning väikesed detailid kogunesid märkamatult mälestuseks.
